Iseseisvuspäev
(1998)
„Iseseisvuspäev” kujutab kahe Eesti mehe, Karli ja tema sõbra Marksi eluolu. Karl jõi , suitsetas, ajas raha kokku, ka illegaalsel moel. Ta läks elust läbi kui tulest ja veet, ta oli ehtne elupõletaja.
Raamat on ropp ja primitiivne, kirjutatud lühilausetega. Tegemist on moodsas kuues realismiga.
„Jõulselt realistlik ja irooniline teos väärastunud ellusuhtumisega noorukite läbilöögivõimelisuse väljakujunemisest „üleminekuaja” Eestis.”(Veidemann).
Tegelased:Karl Paju, Marks, Moonika, Aive Simson
Kaur Kender “Iseseisvuspäev”
Kaur Kenderi romaan “Iseseisvuspäev” kujutab kahe Eesti mehe, Karli ja tema sõbra Marksi, eluolu. Karl jõi, suitsetas, ajas raha kokku, ka illegaalsel moel. Ta läks elust läbi kui tulest ja veest, oli ehtne elupõletaja. Mõnikord ka peksis oma naist. Naine nimega Aive Simson, keda Karl kutsub kogu aeg perekonnanime pidi, oli rikas ning mehest vanem. Simsoniks kutsub Karl oma naist põhjusel, et mehes on tärganud sõnulseletamatu viha naise vastu. Samuti on naine Karli jaoks muutunud igavaks ja elu temaga üksluiseks.
Raamatu algusosas ütleb Marks selge ja kindla lause: “Ma ei elaks, kui ma ei teaks, et ma saan miljonäriks.” Kaks sõpra on kindlad, et olgu mis on, kuid kunagi saavad nad kindlasti rikkaks. Samuti on nende kahe sõbra jaoks eluliselt tähtis ka seks. Nad on suhteliselt egoistlikud eneseimetlejad. Marksi puhul on mõiste “egoistlikkus” siiski pisut üle pakutud.
Karl räägib igale ettejuhtuvale inimesele oma roodupäevadest ning sellest, kuidas ta sõjaväes sõpradega tembutas. Karli pärast rahaprobleemide tõttu segaduses olevat Simsonit manitseb mees mitte niimoodi tegema nagu üks kapjortšik sõjaväes. Viimane tahtis nimelt end tappa kalašnikovilasuga pähe, kuid kuulid lendasid ajude vahelt läbi ning vaeseke jäi ainult kurdiks ning sai tribunalilt 15 aastat vangistust. Karl arvab, et kui tappa, siis ikka kindlalt.
Öösel, seriaali Miami Vice vaadates, avastab Karl, et tal on kõht tühi. Ta käsutab Simsoni üles ja ajab selle kööki süüa tegema. Solvunud naine komberdab kööki ja hakkab mune praadima. Karl lööb oma naisele lahtise käega piki pead, kuna munad pidavat olema praadimata. Simsoni kuju peegeldab naist, kes kannatab mingitel põhjustel kõik alandused välja. On see tingitud kartusest mehe vastu või hirmust päris üksikuks jääda? Ei usu, et vägivaldsete meeste naised seda isegi teavad.
Karlil ja Marksil on juba kaks aastat igal reedel joomingud. Nad joovad tavaliselt viina. Ühel õhtul ostsid nad viskit ning see tundus nii erinev viinast, isegi pohmakas oli erinev.
Peategelane on petnud ja petab jätkuvalt Simsonit: küll Moonikaga, töökaaslastega, hiljem ka Rootsis oma sõbra Jyrki naisega. Karl on mingil moel geniaalne koondportree mehest, kel on küll palju pahesid, kuid neile vaatamata püüab elus läbi lüüa omaenda põhimõtetega. Moonika sõnade kohaselt on Karli nõrkuseks asjaolu, et ta on mees. Karl on kindel, et tal ei lähe midagi untsu, et kõik alati õnnestub ning ta vajab tugevat naist, kes oskaks ja suudaks teda ohtude eest kaitsta.
Karli positiivseks omaduseks võib lugeda tema isikupära olla selline, nagu ta ka tegelikult on. Seepärast ta tõenäoliselt paljudele oma armukestele nii väga meeldibki. Mees on sisimas endale tunnistanud, et ta on paks ja kehvade elukommetega luuser. Ta teab oma vigu ning ei lange mitte masendusse, vaid püüab nendele vaatamata elus kaugele jõuda. Karlil on välja kujunenud kindel isiksus, kuigi ta veel otsib oma kohta elus.
Raamatus on palju rootsikeelseid sõnu, mida mõistavad üldjuhul ainult tallinlased, kes puutuvad rootsi keelega tihedamalt kokku. Otsisin tõlget nii raamatu algusest, keskelt kui ka lõpust, kuid see puudus. Raamat on ju ometi mõeldud kõigile inimestele, miks jäävad mulle siis paar peatükki raamatust mõistmatuks, kuna mul puudub rootsi-eesti sõnaraamat.
Osavalt on välja toodud rahaahne ja kompleksse mehe nõrkused ning puudused. Kui Karl midagi tahab, peab ta seda ükskõik mil moel ka kohe saama. Ta kiidab ennast ja arvab, et teda tuleks kogu aeg ümmardada. Samas on peategelasel välja arenenud müügiagendi oskused. Elu ei ole tal küll olnud roosiline, kuid oskus, oma naist ära kasutada, määrab kõik. Kui rahapuudus näpistab, võetakse Simsoni auto. Lausa kahju on naisest, kes laseb endaga niimoodi käituda.
Minu arvates on Simsonil ja Karlil suhteliselt sarnased iseloomud. Näiteks võib välja tuua kas või asjaolu, et nad elavad koos, kuna neil pole tegelikult kedagi peale teineteise. Karl ei taha kodus olla ja Simsonile näidata, et tal pole kuhugi mujale minna. Selle asemel minnakse sõbraga jooma. Simson kannatab oma mehe füüsilist vägivalda. Mõlemad kardavad teineteisest lahku minna. Alles raamatu lõpus saab Karl aru, kui väga tal oma Aivega vedanud on. Ta võtab oma naisel õlgade ümbert kinni ja suudleb teda otse tänaval. Pärast Rootsis tehtud pettusi, tänaval ühe vanamehe sandistamist ning muid kuritöid, on Karl ja Marks lõpuks jõudnud otsusele heita must minevik selja taha ja asutada oma äri. Kas sellest ka midagi välja tuleb- ei saanudki teada. Rahuldus seegi, et Karl on mõistnud oma naise Aive Simsoni väärtust.
Aive Simson töötas ühes restoranis kokana ning tegi hõrgutavaid roogi Marksi arvates, kuid Karl ei armastanud naise tehtud sööke. See tulenes tõenäoliselt sellest, et Karl ei armastanud inimest, kes neid roogi tegi. Raamatu lõpus Simsoni väärtust mõistes hakkas Karl ka Simsoni sööke pikapeale armastama.
“Iseseisvuspäev” oli teos, mis innustas mind raamatuid lugema. Varem ei meeldinud mulle üldse neid lugeda, põiklesin kõrvale. Võtsin selle romaani raamatukogust sõbranna soovitusel.
Teosel on selline pealkiri võib-olla seetõttu, et Karl sõltus suurel määral teistest: Marksist, Simsonist. Kuid romaani lõpus ühel päeval avastab mees, et ta saab ka iseseisvalt hakkama ning otsustab seda omadust ära kasutada ning rajada oma firma.
Seda raamatut peaksid eelkõige lugema need, kes peavad lugu noortekirjandusest ja ei kohku tagasi reaalelu ees. Põhiliselt võiksid lugeda Kaur Kenderi teost “Iseseisvuspäev” noored ja hingelt noorte hulka kuuluvad inimesed. Kindlasti ei soovitaks lugeda “kõrgklassi” daamidel, kuna raamat sisaldab suurel hulgal roppusi. Noori inimesi ümbritsevad ropud väljendid igal pool: koolis, kodus õe või vennaga rääkides, tänaval jne. Arvan, et tänapäeva raamatud võivad sisaldada tegelikku elu roppuste näol. Kuidas see aga meie suhtluskultuuri mõjutab, on juba iseasi.
Kaur Kender “Iseseisvuspäev” Väljaandja: Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2001 Kolmas trükk
Triin Paas
Tartu Forseliuse Gümnaasium
9.a klass
[email protected]
Juhendaja Taimi Russ
Yuppiejumal
(1999)
„Yuppiejumal”- paras kompott ühest, teisest ja kolmandast- konkreetsest reaalruumist, pajatusest, argimütoloogiast, sisekaemsest, müütikast ja edevusest.
Tegelased:Jaffa, Siffer, Mada, Eva
Yuppiejumal
Ma olin nii palju lugenud, kuulnud Kenderist, et ausalt öeldes, ei oodanud ma sellest raamatust midagi. Sest tavaliselt ju on nii, et kui väga palju ootad variseb kõik kokku ja nii ka selle raamatuga- arvasin et tegemist on tavalise üleshaibitud ja hästi promotud raamatuga, millel tegelikult mingit erilist sisu ning teemat pole. Aga ma eksisin rängalt. Võikalt ilus raamat. Ma ei oska midagi muud öelda.
See on kokteil huumorist, tõsistest maailmavaadetest ning mõtetest, õpetustest(see pole mingi moraalitsev kudumisringlaste raamat) . Raamatus kasutatakse ära inimesi: nii tarbijaid kui ka naisi, näidatakse inimeste erinevaid tahke, tundeid ning seda, et igalühel meist on mõju avaldav lapsepõlv. Näiteks Eva, kes oli südamlik, armas, lausa nii armas ja hea, et meenutas mannavahtu ning ajas oma armsusega pisut südame pahaks. Aga teda oli raamatusse vaja, et seal valitseks tasakaal. Teda oli vaja, et anda õpetust kõigile naisolevustele(kui lõpuni loete, saate teada), teda oli vaja näitamaks, et lapsekodulapsest võib kasvada edukas ning kaunis noor naine. Tema süda ei kuulunud kellelegi, aga siiski leidus ka siin raamatus armastust. Kuid see polnud nii valusalt ilus ning lääge nagu muudes raamatutes. See oli realistlik armastus. Kas Eva ja Mada ka tegelikult üksteist armastasid, seda ma ei tea. Kender jättiski mõnusalt palju lahtiseid otsi.
Mada oligi see tegelane kellest ma päris hästi aru ei saanud. Milleks teda sinna vaja oli? Terve raamatu vältel jooksis ta tänavatel ringi, sest ta ei suutnud kontoris mõelda kuidas müüa kusihappega nätsu. Ilmselt Mada elu pöördpunktiks oli see, kui Pet Shop Boysi tüübid ta limusiini kutsusid. See dialoog jäägu igaühe enda lugeda, aga oli tajutavalt tunda, et tegemist on Kenderi isklike vaadete ja arusaamadega. Tegelikult oli Kenderit igas tegelases. Mada väga hea sõber ning tema endine töökaaslane Siffer oli kahtlemata raamatu maiuspala. Tõeline reklaamiguru, õel ning terava keelega naistemees. Ma ei tahaks enam Sifferist midagi rääkida, sest ta on selleks liiga võimas. Jäägu see igaühe enda lugeda.
Raamatus mingit erilist tegevustevõrku polnud nii et trilleri sõpradele ilmselt ei pakuks see midagi. Samas kannatage need esimesed 5 lehekülge ära mil te mitte midagi aru ei saa, sest see raamat on seda väärt! Kenderi sõnakasutus ning mõttemaailm võib kahtlemata hüpnoosi viia ning Yuppiejumal tekitab võimast eufooriat. Kindlasti ei ole raamat tuim ning lame üheplaaniline musklinäitamine.
Selge, puhas ning räme raamat, mille lihtsalt peab läbi lugema.
9/10 (Jaffa liigne filosofeerimine võtab ühe punkti maha)
Ebanormaalne
(2000)
Normal 0 false false false MicrosoftInternetExplorer4 /* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:"Table Normal"; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-parent:""; mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt; mso-para-margin:0cm; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:10.0pt; font-family:"Times New Roman"; mso-ansi-language:#0400; mso-fareast-language:#0400; mso-bidi-language:#0400;} „Ebanormaalne” räägib loo noorest kirjanikust New Yorgis, 26 aastase Claude Chevalier’ silmade läbi, kes on armastuse- ja eneseotsingutel. Raamatu peateemad on raha ja naised, alateemad religioon, armastus ja seks.
Tegelased:Claude Chevalier, Vic, Helen, Katerina, Mirjam, Michelle
Kaur Kender "Ebanormaalne"
Pean tunnistama, et enne selle raamatu lugemist suhtusin ma Kaur Kenderisse teatava eelarvamusega. Esimene emotsioon oli, et tegemist on mingi machokirjanikuga, kes ei suuda oma loominguga lugejas midagi peale negatiivsete emotsioonide esile kutsuda. Pean tõdema, et eksisin. Kender suudab nii mõndagi öelda, aga mulle tundub, et ta sooviks midagi veel enamat.
Romaani "Ebanormaalne" kontseptsioon on ääretult lihtne. Noore ambitsioonika kirjaniku Claude Chevalier’ enese- ja armastuseotsingud, tema nii-öelda arengulugu, mis tõtt-öelda kuhugi välja ei vii. Kuid areng ei olegi selle teose puhul primaarne. Palju suurema osa raamatust hõlmavad pedantlikult täpsed miljöökirjeldused, mis ongi minu arvates kogu teose suurim pluss. Kender ei suuda lugejat panna peategelasele kaasa elama, mille peapõhjuseks on viimase enesepõlglik-enesehävituslik koondpilt. Selle kompenseerib aga ta väga tõetruude ja kohati isegi liiga täpsete New Yorgi kirjeldustega.
Kender andub suurilma ideaalidele. MTV, Kenzo, Ganstarap, Tommy Hilfiger, Matrix ja New York ja veel New York ja veel tuhandeid kordi New York. Ei midagi uut, aga samas midagi varem eesti kirjanduses käsitlematut. Kender tulistab ideid nagu kahurist. Kuidas luua kirjandust, kuidas müüa, kuidas rikkaks saada. Ja tunnistab, et bestselleriks polegi vaja väga head teost, vaid väga head turustamiskampaaniat. Sellega minetab ta loomingu püha eesmärgi ja taandab kogu teose rahale. Ilmselt pole käesolevas romaanis ühtki peatükki, kus ei mainita raha. Materiaalsed väärtused on kõik ning alles sellele järgneb looming.
New York on mõnus. Lausa kättesaadamatult ihaldusväärne ja ei saa Kenderile ette heita, et detailsed kirjeldused sellest unistustelinnast tunduvad raamatutäitena. Seda nad ongi, aga minu arvates on see ka teose tugevaim külg. Pole ilmselt olemas inimest, kes ei oleks selle linna lummusesse sattunud. See tahk, et ta suudab inimesed tegevuspaigale kohale tuua, ongi Kenderi loomingus kõige tänuväärsem.
Lisaks kirjaniku eneseotsingutele on tegevusse lülitatud ka armastuseotsingud. Katerina, Michelle, Mirjam — kõik nad on tema kallimad, kuid nad on väga erinevad. Kender kuulutab vabaarmastust. Ükski suhe pole jääv ja sel mõttel on oma koht tänapäeva inimese maailmas. Segavaks asjaoluks on vaid peategelase heietused igavese armastuse teemadel ja see ei sobi absoluutselt teemaga. Võibolla on asi Kenderi vanuses, kuid ma arvan, et see truuduse-teema ei teeni selle teose eesmärke.
Kender pole absoluutselt mitte igav kirjanik. Tema teoseid on huvitav lugeda Ja ta teab täpselt, kuidas lugejat lõbustada. Väärtkirjanduse otsijatel pole tema mängumaal midagi peale hakata, sest isegi fragmendid Puškini loomingust ei suuda „Ebanormaalsele" midagi juurde anda. Kender on nüüdseks oma kindla stiiliga kinnistunud Eesti kirjandusmaastikule ja ma arvan, et kui ta jääb oma liistude juurde, mäletatakse teda hiljemgi oma žanri absoluutse meistrina.
Indrek Kõre
Tartu Kivilinna Gümnaasium
12.b klass
[email protected]
juhendaja Annika Rebane
Check Out
„Check Out” on odüsseia rikka urbanisti eneseotsingust, mida elutempo võimaldab vaid alateadvusliku protsessina. Tegu oon nõudliku tekstiga. Lugejat ootab väljakutse igas uues lõigus. Kui mitte igas uues lauses.
Elu ekstreemne valgus
Kaur Kender „Check out“ 2001. a
Kaasaegse kirjanduse üks menukamaid ja kõige rohkem kära tekitanuim teos on vajeldamatult Kaur Kenderi „Check out“. Tõlkes tähendab see siis nö vaata välja. Aga vaata välja millest, kust või kellest on iga lugeja oma asi. Ühtedele on see kindlasti välja vaatamine moraali normidest, teistele jälle hallist argipäevast, kolmandad aga arvavad, et sellel raamatul pole mitte mingisugust seost nö check out`iga selles tõlkes.
Millest siis lühidalt sisu seisneb. Kenderi üllitise a`la 150 lehekülge sisaldavad pikki ja detailseid kirjeldusi uusrikaste laiast elust. Ma mõtlen elust kui tervikust. Kuna raamat on noore ja elujõulise mehe poolt kirjutatud, on loomulikult elus esikohal seks. Raamatust võib lugeda pisiasju sellest, kuidas peategelane lihtsalt ja otseöeldult hoorab. Naised, mobiiltelefonid ja autod vahetuvad iga päev. Naistel puudub naise tähendus ning autod lähevad sassi välikäimlatega. Mingisuguse üsna labase põikena on üritatud sisse tuua maaelu, see näitab, et kooli kohustuslikku kirjandust on ikka pisut loetud, sest üks tõsine eesti raamat sisaldab ju maaelust kirjeldusi. Kender on isegi proovinud filosofeerida, kuid arvestades teemat, mille seda tehakse, tekib küsimus, kas Kender on ikka normaalne? Teemaks on nimelt- „Mida vajab mees, et olla õnnelik ja rahuldatud?“ ning lühike ja konkreetne vastus sellele on, suhu võtmist. Kuid, kas ikka saab öelda, et autor pole normaalne, kui sellist filosoofiat rajab? Selle peale tekib küsimus, mis üldse on normaalne? Või kas see äkki polegi täiesti normaalne, sest kõik ju teavad ja ka mingi ebamäärane statistika näitab, et 80% meestest mõtleb vähemalt veerandi oma päevast kehalisest naudingust. Muidugi ei saa ka unustada neid fantaasiarikkaid emakeelekäändeid. Võhikule võib näiteks tuua persepaneva, suhuvõtva ja tahakeerava käände.
Minu arust kogu selle teose, kui nii võib seda üldse nimetada, mõte ehk moodsamas keeles point, ongi selles, et üks mees, antud juhul siis peategelane, otsib oma elust mõtet. Tal ei lähe kaua selle leidmiseks. Rumal oleks muidugi siinkohal küsida: “Mis see siis on?“, sest vastus on ette teada, loomulikult kehalise naudingu saavutamine ehk siis kitsamalt öeldas suhu võtmine.
Kui keegi küsiks, millise kirjandusliku žanri alla seda teost võiks liigitada, ei oskakski otsest vastust ilma pikemalt mõtlemata öelda. On see kaasaegne romantism või kriitiline realism või hoopiski naturalism? Romantism vaevalt, kuid miks mitte, mõne inimese jaoks ehk küll. Naturalism vist sobiks, kuna pisidetailide kirjeldusi ja tavainimestele üsna võikaid asju on rohkesti. Realism, ka see sobiks! Või peaks hoopiski kasutusele võtma uue mõiste- „neorealism“, sest Tammsaare või mõne teise eesti realisti teostest on „Check out“ kümme sammu ees. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas mitte mingisuguste tasemete võrdlust. Ühesõnaga jõudsin otsusele- „neorelism.
Aga milline on selle raamatu mõju eesti ühiskonnale ja kasvavale põlvele? Tinglikult võib selle jagada kolme gruppi. Esimesele rühmale ei avalda see raamat mitte mingisugust mõju, sel lihtsal põhjusel, et nad ei loe seda. Teise grupeeringu moodustavad inimesed, keda paneb „Check out“ mõtlema, et kas see ongi siis see meie keel ja kirjandus, mis laulu tuules üles tõustes enesele igavikku otsib!? (Ka mina kuulun siia.) Kolmandad on sellest teoset lihtsalt vaimustatud. Kuid noorsugu? Nemad söövad ju ära kõik, mis neile taldrikule ette on pandud, sest nii õpetati neid elama. Noored vaatavad, et see ongi normaalne elukäsitlus, mille poole tulevikus võiks ja tasuks pürgida. Ja võib olla, et 50 aasta pärast vahetatakse kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast Kross või Gailit Kenderi vastu? Põhjendus on lihtne, need vanad teosed on endit ammendanud. K.J. Peterson keerab otse loomilikult selle peale hauas ringi ning vanema generatsiooni õpetajad saavad endile lisaks viisteist halli juuksekarva. Kuid üldse, olgem realistid ja ärgem oletagem, pole ju meie muuta see trajektoor, mida mööda liigub perpertum mobile. Kõik muutub; aeg, ruum ning nendega kaasa ka keel ja kirjandus.
Minule see teos isegi, et meeldis, kuid lugemisega kaasnevaid mõtteid võite lugeda eespoolt. Naljakas ja vaheldusrikas oli „Check out`i“ lugada. Lihtsalt mõne koha peal ei suuda ära imestada seda täiskasvanud meeste nüansirikast seksuaalelu. Aga järelikult nii see käibki. Selline on siis see meie kaasaegse kirjanduse tippteos.
Kristina Ude
Tartu Mart Reiniku Gümnaasium
11.b klass
Õpetaja: Tiiu Kruus
Kuidas saada isaks
(2002)
Rahvusvaheline armastus
Kaur Kender “Kuidas saada isaks?”
Hilana, 2003
“Kuidas saada isaks” on modernne teos, milles käib vahetpidamata üks aktiivne tegevus teise järel. See on põnev lugu ühest eesti mehest nimega Kaaren, kes armastab ühte Eestis sündinud venelannat Katjat, kellel on laps horvaadiga. Lapse nimi on Ricki. Lapse isal on aga kurjad plaanid seoses lapse kasvatamisõigusega ja ta on nõus tegema peaaegu kõik, mis tema võimuses, et Katjalt ja Kaarenilt Rickit ära võtta. Niimoodi hakkavad pihta peadpööritavad seiklused nii Eestis kui Horvaatias, mis väga sageli kipuvad väljuma seaduse raamidest ning on äärmiselt kurnavad kõigile nendega seonduvatele inimestele, eriti aga Kaarenile.
Teos on kirjutatud väga oskuslikult tänapäeva Eesti elu silmas pidades ja seda autori poolt läbi peategelase iseloomustades. Siinkohal pean tähtsaks pöörata tähelepanu sellele, kuidas kirjeldas Kender Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitikat Eestis elavate venelaste suhtes. Kenderi arvamus on konkreetne ja kritiseeriv. Ta arvab, et Eesti venelased on liiga madalale ühiskondlikule positsioonile surutud ja nendega ei arvestata nii nagu eestlastega, kritiseerides Eesti Vabariigi kehva integratsioonipoliitikat läbi peategelase elu ja suhete. Kender taunib selles loos igasugust rahvusliku diskriminatsiooni.
Teose tegevus toimub nii Eestis kui Horvaatias. Kender kirjeldab Horvaatiat kui ilusat Lõuna-Euroopa maad, millelt oleks Eestil mitmes valdkonnas eeskuju võtta. On ju Horvaatiagi pidanud taluma kommunistliku võimu nagu Eesti, kuid sellele vaatamata tunduvalt kiiremini arenenud. Horvaatlased tunduvad temale kindlasti sümpaatsemad kui eestlased ja seda sellepärast, et nad on palju tolerantsemad ja abivalmimad kui konservatiivsed ja egoistlikud eestlased.
Mulle meeldis teose peategelane Kaaren, kes oli väga sihikindel ja säilitas ka keerulistes olukordades kaine mõistuse. Rasketel hetkedel teadis ta, kust abi otsida ja oli selle abi eest tänulik. Kui pinge liiga suureks läks, oli oht, et Kaaren kaotab ratsionaalse mõtlemisviisi ja võib teha midagi mõtlematut, kuid siiski olukord lahenes ja Kaaren võitles edasi. Tema sihikindlus tuli tema sügavast armastusest Katja vastu. Kogu see triller selles teoses käis ju ikkagi Ricki tõttu, keda armastas Katja üle kõige selles hallis maailmas. Kaaren ei suutnud aga lihtsalt pealt vaadata, kuidas Katja kannatas, ja pidi talle lihtsalt appi minema ja ta tegi seda sellepärast, et ta tundis ennast nii paremini kui niisama istudes ja vaadates, kuidas temale armas inimene kannatab. Katja oli minu arust ehtne näide õigest slaavlasest. Ta oli temperamentne ja kohati raskesti mõistetav, mitte ainult minu jaoks, vaid ka Kaareni jaoks, kuid tegelikult armastas ta Kaarenit väga ja Kaaren teadis seda.
Ennekõike räägib teos ühest mehest, kes avastab, et ta armastab oma kallima last samapalju kui oma kallimat. Nimelt tugevnes terve teose jooksul side Ricki ja Kaareni vahel. Kaaren nägi selles poisis midagi, mis oli talle meeltmööda, ja ta oli nõus tegema absoluutselt kõike, et sellel väiksel tegelasel oleks tulevikus hea elu eeskujulike vanemate ja ilusa koduga. Sellest ka teose pealkiri “Kuidas saada isaks?”. Läbi suurte raskuste, magamata ööde ja palava armastuse suudab ta ka selle võimaluse Rickile lõppude lõpuks anda. Nagu öeldakse – amor vincit omnia.
Teos oli lugeja poolt vaadatuna hästi kirjutatud, kuid mõningates situatsioonides siiski väheusutav. See raha, mis Kaarenile oma armastuse “realiseerimiseks” Katja abistamise näol anti, tuli minu arust liiga lihtsalt. Raha ei paistnud eriline probleem olevat. Kui seda oli puudu, sai Kaaren seda alati juurde. Ka lõpp oli natuke liiga äkiline. Pärast pikka draamat tuli kiiresti loole positiivne lahendus ja lugu lõppes õnnelikult. See tundus minule kui lugejale natuke pseudoreaalsena. Üldiselt oli aga mõnus lugeda ja igavust ma sellel ajal ei tundnud, pigem natuke ärevust. Kogu aeg tekkis mingisugune uuem keerulisem situatsioon ning pidevalt oli õhus üks küsimus – mis saab järgmisena. Soovitan lugeda seda raamatut inimestel, kes otsivad närvesöövaid seiklusi ja romantikat segipõimunult.
Neeme Reest
Tartu Forseliuse Gümnaasium
12.b klass
Juhendaja Helja Kirber
Pangapettus
(2001)
Millega Kender nüüd veel hakkama sai? ...
Bai Laur Lõvi
... Luulekoguga? - Ei
... Eepilise seiklusromaaniga? -Ei
... Puhta meelelahutusega? - Jah!
Nimelt ei saa Kenderi teost "Pangapettus" eriti teisiti klassifitseeridagi kui ainult meelelahutusena.
"Pangapettus" on väga sisutihe ja kogu tegevus toimub vägagi hoogsalt. Puudub klassikaline ja igav sissejuhatav osa, kus tutvustatakse peategelasi — selle asemel asus Kender kohe asja juurde. Kogu aeg leiab midagi aset: üksteisest sõltumatuna tunduvalt toimub paralleelselt mitu erinevat lugu, millest lugeja alguses isegi aru ei pruugi saada. Eriti raskeks läheks romaani mõistmine aga siis, kui ei oleks Eesti eluga üldse kursis — nimelt on tegu meie Riigis toimuva elu parodeerimisega. Nalja visatakse nii inimeste kui ka asutuste üle. Nii ongi näiteks Hans H. Luik leidnud endale teisiku B. B. Buicki, netiportaal osta.ee aga ostan-ma-jee.ee näol, peategelaseks on ei keegi muu kui Kaur Kender ise — kehastab ta menukirjanik Magnus Emporiot. Teosest ei puudu suurel hulgal intriige, pettusi (nagu ka pealkiri ütleb) ja ootamatu lõpplahendus.
Kender sai tõepoolest hakkama sellega, et lugejal on igal leheküljel nalja — seda loomulikult eeldusel et inimene raamatut kohe pärast viie esimese lehekülje lugemist käest ei viska seda nõmeduseks solvates. Niimoodi võivad eelkõige tegutseda vanemate põlvkondade esindajad: need, kes peagi pensionipõlve nautima hakkavad või seda juba teevad. Veel tuleks mainida, et vaatamata sellele, et Kender ennast varasemate teostega võrreldes roppuste koha pealt tagasi hoidnud on, esineb neid endiselt. Sama kehtib narkootikumide tarvitamise kohta (ja seda tehakse väga suurtes kogustes). Seega ei soovita raamatut ka inimestele, kes enda jaoks pole veel selgeks teinud, et narkootikumid on puhas mürk ja neist tuleb hoiduda.
Vaatamata sellele, et käesolevast teosest ei saa ilmselt klassikat, on siiski tegemist hetkel vägagi loetava üllitisega. Kellele Kenderi senised raamatud on meeldinud, ei tohiks ka „Pangapettusest“ ilma peatumata mööda minna. 250 lehekülge meelelahutust on midagi, mida peaks endale lubama igaüks.
Laur Lõvi
Tartu Kivilinna Gümnaasium
12B klass
[email protected]
juhendaja Annika Rebane