Kahtlemata on Kaur Kender üks meie vähestest mõtlejatest. See on hinnatav, sest enamik eesti kultuuri-inimestest ei mõtle. Nemad niiöelda kirjutavad. Kenderi trump on mõtte ja mõtlemise aforistlikkus. See lööb ja see müüb.

(Toomas Liiv/Eesti Ekspress)



Kender kirjutab inimesele, mitte üliinimesele (sealhulgas kirjandusteadlastele). Seejuures ei kirjuta ta kindlasti lihtlabasele inimesele, esmajoones, ma mõtlen, kirjutab ta iseendale, naudinguga, see on üks põhjustest, miks ta on teistelegi nauditav.

(Berit Selberg/Sirp)



Võimsus on just see dimensioon, mis Kenderile omane – tema vaimustus on suur, tema viha on suur, tema tunded on suured, ent mitte õõnsad ja ülepaisutatud. Kender on mingi eriline, röögatu, metsik, meeletu, koletu suuresõber. Ka tema suure südame armastus on suur.

(Olev Remsu)


Kender on kummaline tüüp. Temasuguste kah-tegelaste positiivne või negatiivne arvamus ühe või teise asja kohta ei loksuta mind vähimalgi määral.

(Raoul Kurvitz/Postimees)



On vist võimatu mõõta, kui mitu peetersauterit mahub ühte kenderisse, kuid noorema, “kapitalistlikule realismile” tüüriva eesti proosa etalon sai Kenderist küll. Kender on firmamärk, ikoon, tähistaja ja tähistatav ühtaegu. Seega on kogu ta looming ning kõik tema kohta kirjutatu ikonograafilist laadi.

(Arno Oja/Sirp)



Mulle tundub, et Kender on seda sorti kirjutaja, kes ammutab kirjutamise ainet elust enesest – ehk selleks, et jutustust kirjutada, peab ta ka tegelikus elus prassima, võlgadesse jääma, soolaputkasse sattuma ja üldse kiiret ja ohtlikku elu elama. Siis on aines käes ja jääb üle ainult arvuti taga sõnamaaki rikastada.

(Priit Hõbemägi/Eesti Ekspress)