Iseseisvuspäev

(1998)

 „Iseseisvuspäev” kujutab kahe Eesti mehe,  Karli ja tema sõbra Marksi eluolu. Karl jõi , suitsetas, ajas raha kokku, ka illegaalsel moel. Ta läks elust läbi kui tulest ja veet, ta oli ehtne elupõletaja.

 

Raamat on ropp ja primitiivne, kirjutatud lühilausetega. Tegemist on moodsas kuues realismiga.

„Jõulselt realistlik ja irooniline teos väärastunud ellusuhtumisega noorukite läbilöögivõimelisuse väljakujunemisest  „üleminekuaja” Eestis.”(Veidemann).

Tegelased:Karl Paju, Marks, Moonika, Aive Simson

 

 

Kaur Kender “Iseseisvuspäev”

Kaur Kenderi romaan “Iseseisvuspäev” kujutab kahe Eesti mehe, Karli ja tema sõbra Marksi, eluolu. Karl jõi, suitsetas, ajas raha kokku, ka  illegaalsel moel. Ta läks elust läbi kui tulest ja veest, oli ehtne elupõletaja. Mõnikord ka peksis oma naist. Naine nimega Aive Simson, keda Karl kutsub kogu aeg perekonnanime pidi, oli rikas ning mehest vanem. Simsoniks kutsub Karl oma naist põhjusel, et mehes on tärganud sõnulseletamatu viha naise vastu. Samuti on naine Karli jaoks muutunud igavaks ja elu temaga üksluiseks.

Raamatu algusosas ütleb Marks selge ja kindla lause: “Ma ei elaks, kui ma ei teaks, et ma saan miljonäriks.” Kaks sõpra on kindlad, et olgu mis on, kuid kunagi saavad nad kindlasti rikkaks. Samuti on nende kahe sõbra jaoks eluliselt tähtis ka seks. Nad on suhteliselt egoistlikud eneseimetlejad. Marksi puhul on mõiste “egoistlikkus” siiski pisut üle pakutud.

Karl räägib igale ettejuhtuvale inimesele oma roodupäevadest ning sellest, kuidas ta sõjaväes sõpradega tembutas. Karli pärast rahaprobleemide tõttu segaduses olevat Simsonit manitseb mees mitte niimoodi tegema nagu üks kapjortšik sõjaväes. Viimane tahtis nimelt end tappa kalašnikovilasuga pähe, kuid kuulid lendasid ajude vahelt läbi ning vaeseke jäi ainult kurdiks ning sai tribunalilt 15 aastat vangistust. Karl arvab, et kui tappa, siis ikka kindlalt.

Öösel, seriaali Miami Vice vaadates, avastab Karl, et tal on kõht tühi. Ta käsutab Simsoni üles ja ajab selle kööki süüa tegema. Solvunud naine komberdab kööki ja hakkab mune praadima. Karl lööb oma naisele lahtise käega piki pead, kuna munad pidavat olema praadimata. Simsoni kuju peegeldab naist, kes kannatab mingitel põhjustel kõik alandused välja. On see tingitud kartusest mehe vastu või hirmust päris üksikuks jääda? Ei usu, et vägivaldsete meeste naised seda isegi teavad.

Karlil ja Marksil on juba kaks aastat igal reedel joomingud. Nad joovad tavaliselt viina. Ühel õhtul ostsid nad viskit ning see tundus nii erinev viinast, isegi pohmakas oli erinev.

Peategelane on petnud ja petab jätkuvalt Simsonit: küll Moonikaga, töökaaslastega, hiljem ka Rootsis oma sõbra Jyrki naisega. Karl on mingil moel geniaalne koondportree mehest, kel on küll palju pahesid, kuid neile vaatamata püüab elus läbi lüüa omaenda  põhimõtetega. Moonika sõnade kohaselt on Karli nõrkuseks asjaolu, et ta on mees. Karl on kindel, et tal ei lähe midagi untsu, et kõik alati õnnestub ning ta vajab tugevat naist, kes oskaks ja suudaks teda ohtude eest kaitsta.

Karli positiivseks omaduseks võib lugeda tema isikupära olla selline, nagu ta ka tegelikult on. Seepärast ta tõenäoliselt paljudele oma armukestele nii väga meeldibki. Mees on sisimas endale tunnistanud, et ta on paks ja kehvade elukommetega luuser. Ta teab oma vigu ning ei lange mitte masendusse, vaid püüab nendele vaatamata elus kaugele jõuda. Karlil on välja kujunenud kindel isiksus, kuigi ta veel otsib oma kohta elus.

Raamatus on palju rootsikeelseid sõnu, mida mõistavad üldjuhul ainult tallinlased, kes puutuvad rootsi keelega tihedamalt kokku. Otsisin tõlget nii raamatu algusest, keskelt kui ka lõpust, kuid see puudus. Raamat on ju ometi mõeldud kõigile inimestele, miks jäävad mulle siis paar peatükki raamatust mõistmatuks, kuna mul puudub rootsi-eesti sõnaraamat.

Osavalt on välja toodud rahaahne ja kompleksse mehe nõrkused ning puudused. Kui Karl midagi tahab, peab ta seda ükskõik mil moel ka kohe saama. Ta kiidab ennast ja arvab, et teda tuleks kogu aeg ümmardada. Samas on peategelasel välja arenenud müügiagendi oskused. Elu ei ole tal küll olnud roosiline, kuid oskus, oma naist ära kasutada, määrab kõik. Kui rahapuudus näpistab, võetakse Simsoni auto. Lausa kahju on naisest, kes laseb endaga niimoodi käituda.

Minu arvates on Simsonil ja Karlil suhteliselt sarnased iseloomud. Näiteks võib välja tuua kas või asjaolu, et nad elavad koos, kuna neil pole tegelikult kedagi peale teineteise. Karl ei taha kodus olla ja Simsonile näidata, et tal pole kuhugi mujale minna. Selle asemel minnakse sõbraga jooma. Simson kannatab oma mehe füüsilist vägivalda. Mõlemad kardavad teineteisest lahku minna. Alles raamatu lõpus saab Karl aru, kui väga tal oma Aivega vedanud on. Ta võtab oma naisel õlgade ümbert kinni ja suudleb teda otse tänaval. Pärast Rootsis tehtud pettusi, tänaval ühe vanamehe sandistamist ning muid kuritöid, on Karl ja Marks lõpuks jõudnud otsusele heita must minevik selja taha ja asutada oma äri. Kas sellest ka midagi välja tuleb- ei saanudki teada. Rahuldus seegi, et Karl on mõistnud oma naise Aive Simsoni väärtust.

Aive Simson töötas ühes restoranis kokana ning tegi hõrgutavaid roogi Marksi arvates, kuid Karl ei armastanud naise tehtud sööke. See tulenes tõenäoliselt sellest, et Karl ei armastanud inimest, kes neid roogi tegi. Raamatu lõpus Simsoni väärtust mõistes hakkas Karl ka Simsoni sööke pikapeale armastama.

“Iseseisvuspäev” oli teos, mis innustas mind raamatuid lugema. Varem ei meeldinud mulle üldse neid lugeda, põiklesin kõrvale. Võtsin selle romaani raamatukogust sõbranna soovitusel.

Teosel on selline pealkiri võib-olla seetõttu, et Karl sõltus suurel määral teistest: Marksist, Simsonist. Kuid romaani lõpus ühel päeval avastab mees, et ta saab ka iseseisvalt hakkama ning otsustab seda omadust ära kasutada ning rajada oma firma.

Seda raamatut peaksid eelkõige lugema need, kes peavad lugu noortekirjandusest ja ei kohku tagasi reaalelu ees. Põhiliselt võiksid lugeda Kaur Kenderi teost “Iseseisvuspäev” noored ja hingelt noorte hulka kuuluvad inimesed. Kindlasti ei soovitaks lugeda “kõrgklassi” daamidel, kuna raamat sisaldab suurel hulgal roppusi.  Noori inimesi ümbritsevad ropud väljendid igal pool: koolis, kodus õe või vennaga rääkides, tänaval jne. Arvan, et tänapäeva raamatud võivad sisaldada tegelikku elu roppuste näol. Kuidas see aga meie suhtluskultuuri mõjutab, on juba iseasi.

 

Kaur Kender “Iseseisvuspäev” Väljaandja: Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2001 Kolmas trükk


Triin Paas
Tartu Forseliuse Gümnaasium
9.a klass
Triin.Paas.001@mail.ee


Juhendaja Taimi Russ

  Yuppiejumal

(1999)

 „Yuppiejumal”- paras kompott ühest, teisest ja kolmandast- konkreetsest reaalruumist, pajatusest, argimütoloogiast, sisekaemsest, müütikast ja edevusest.

Tegelased:Jaffa, Siffer, Mada, Eva

 

Yuppiejumal

 

 

Ma olin nii palju lugenud, kuulnud Kenderist, et ausalt öeldes, ei oodanud ma sellest raamatust midagi. Sest tavaliselt ju on nii, et kui väga palju ootad variseb kõik kokku ja nii ka selle raamatuga- arvasin et tegemist on tavalise üleshaibitud ja hästi promotud raamatuga, millel tegelikult mingit erilist sisu ning teemat pole. Aga ma eksisin rängalt. Võikalt ilus raamat. Ma ei oska midagi muud öelda.

See on kokteil huumorist, tõsistest maailmavaadetest ning mõtetest, õpetustest(see pole mingi moraalitsev kudumisringlaste raamat) . Raamatus kasutatakse ära inimesi: nii tarbijaid kui ka naisi, näidatakse inimeste erinevaid tahke, tundeid ning seda, et igalühel meist on mõju avaldav lapsepõlv. Näiteks Eva, kes oli südamlik, armas, lausa nii armas ja hea, et meenutas mannavahtu ning ajas oma armsusega pisut südame pahaks. Aga teda oli raamatusse vaja, et seal valitseks tasakaal. Teda oli vaja, et anda õpetust kõigile naisolevustele(kui lõpuni loete, saate teada), teda oli vaja näitamaks, et lapsekodulapsest võib kasvada edukas ning kaunis noor naine. Tema süda ei kuulunud kellelegi, aga siiski leidus ka siin raamatus armastust. Kuid see polnud nii valusalt ilus ning lääge nagu muudes raamatutes. See oli realistlik armastus. Kas Eva ja Mada ka tegelikult üksteist armastasid, seda ma ei tea. Kender jättiski mõnusalt palju lahtiseid otsi.

Mada oligi see tegelane kellest ma päris hästi aru ei saanud. Milleks teda sinna vaja oli? Terve raamatu vältel jooksis ta tänavatel ringi, sest ta ei suutnud kontoris mõelda kuidas müüa kusihappega nätsu. Ilmselt Mada elu pöördpunktiks oli see, kui Pet Shop Boysi tüübid ta limusiini kutsusid. See dialoog jäägu igaühe enda lugeda, aga oli tajutavalt tunda, et tegemist on Kenderi isklike vaadete ja arusaamadega. Tegelikult oli Kenderit igas tegelases. Mada väga hea sõber ning tema endine töökaaslane Siffer oli kahtlemata raamatu maiuspala. Tõeline reklaamiguru, õel ning terava keelega naistemees. Ma ei tahaks enam Sifferist midagi rääkida, sest ta on selleks liiga võimas. Jäägu see igaühe enda lugeda.

Raamatus mingit erilist tegevustevõrku polnud nii et trilleri sõpradele ilmselt ei pakuks see midagi. Samas kannatage need esimesed 5 lehekülge ära mil te mitte midagi aru ei saa, sest see raamat on seda väärt! Kenderi sõnakasutus ning mõttemaailm võib kahtlemata hüpnoosi viia ning Yuppiejumal tekitab võimast eufooriat. Kindlasti ei ole raamat tuim ning lame üheplaaniline musklinäitamine.

Selge, puhas ning räme raamat, mille lihtsalt peab läbi lugema.

 

 

9/10 (Jaffa liigne filosofeerimine võtab ühe punkti maha)

 

 

 

 Ebanormaalne

(2000)

„Ebanormaalne” räägib loo noorest kirjanikust New Yorgis, 26 aastase Claude Chevalier’ silmade läbi, kes on armastuse- ja eneseotsingutel. Raamatu peateemad on raha ja naised, alateemad religioon, armastus ja seks.

Tegelased:Claude Chevalier, Vic, Helen, Katerina, Mirjam, Michelle

Kaur Kender "Ebanormaalne"

Pean tunnistama, et enne selle raamatu lugemist suhtusin ma Kaur Kenderisse teatava eelarvamusega. Esimene emotsioon oli, et tegemist on mingi machokirjanikuga, kes ei suuda oma loominguga lugejas midagi peale negatiivsete emotsioonide esile kutsuda. Pean tõdema, et eksisin. Kender suudab nii mõndagi öelda, aga mulle tundub, et ta sooviks midagi veel enamat.

Romaani "Ebanormaalne" kontseptsioon on ääretult  lihtne. Noore ambitsioonika kirjaniku Claude Chevalier’ enese- ja armastuseotsingud, tema nii-öelda arengulugu, mis tõtt-öelda kuhugi välja ei vii. Kuid areng ei olegi selle teose puhul primaarne. Palju suurema osa raamatust hõlmavad pedantlikult täpsed miljöökirjeldused, mis ongi minu arvates kogu teose suurim pluss. Kender ei suuda lugejat panna peategelasele kaasa elama, mille peapõhjuseks on viimase enesepõlglik-enesehävituslik koondpilt. Selle kompenseerib aga ta väga tõetruude ja kohati isegi liiga täpsete New Yorgi kirjeldustega.

Kender andub suurilma ideaalidele. MTV, Kenzo, Ganstarap, Tommy Hilfiger, Matrix ja New York ja veel New York ja veel tuhandeid kordi New York. Ei midagi uut, aga samas midagi varem eesti kirjanduses käsitlematut. Kender tulistab ideid nagu kahurist. Kuidas luua kirjandust, kuidas müüa, kuidas rikkaks saada. Ja tunnistab, et bestselleriks polegi vaja väga head teost, vaid väga head turustamiskampaaniat. Sellega minetab ta loomingu püha eesmärgi ja taandab kogu teose rahale. Ilmselt pole käesolevas romaanis ühtki peatükki, kus ei mainita raha. Materiaalsed väärtused on kõik ning alles sellele järgneb looming.

New York on mõnus. Lausa kättesaadamatult ihaldusväärne ja ei saa Kenderile ette heita, et detailsed kirjeldused sellest unistustelinnast tunduvad raamatutäitena. Seda nad ongi, aga minu arvates on see ka teose tugevaim külg. Pole ilmselt olemas inimest, kes ei oleks selle linna lummusesse sattunud. See tahk, et ta suudab inimesed tegevuspaigale kohale tuua, ongi Kenderi loomingus kõige tänuväärsem.

Lisaks kirjaniku eneseotsingutele on tegevusse lülitatud ka armastuseotsingud. Katerina, Michelle, Mirjam — kõik nad on tema kallimad, kuid nad on väga erinevad. Kender kuulutab vabaarmastust. Ükski suhe pole jääv ja sel mõttel on oma koht tänapäeva inimese maailmas. Segavaks asjaoluks on vaid peategelase heietused igavese armastuse teemadel ja see ei sobi absoluutselt teemaga. Võibolla on asi Kenderi vanuses, kuid ma arvan, et see truuduse-teema ei teeni selle teose eesmärke.

Kender pole absoluutselt mitte igav kirjanik. Tema teoseid on huvitav lugeda Ja ta teab täpselt, kuidas lugejat lõbustada. Väärtkirjanduse otsijatel pole tema mängumaal midagi peale hakata, sest isegi fragmendid Puškini loomingust ei suuda „Ebanormaalsele" midagi juurde anda. Kender on nüüdseks oma kindla stiiliga kinnistunud Eesti kirjandusmaastikule ja ma arvan, et kui ta jääb oma liistude juurde, mäletatakse teda hiljemgi oma žanri absoluutse meistrina.


Indrek Kõre
Tartu Kivilinna Gümnaasium
12.b klass
indrekk@hot.ee

juhendaja Annika Rebane